Blogger Backgrounds

Lõpp

Pimedus. Vaikus. Järsku hakkab keegi köhima. On kuulda nihelemist ning pimeduse peletab õrn valgusvihk taskulambist. Õhk on paksu tolmu täis. Sultan keskendub ja proovib end liigutada. Kõik jäsemed on alles. Imekombel on rusud langenud selliselt, et kivimürakate vahele jäänud õõnsus kitsa koopa moodustab.

Siis märkab Sultan kaugemal lambivalgust. Ta hakkab rusude alt sinna suunda roomama. Kõrvus kumisevad südamelöögid ja liigutada on valus. Kuid ühtäkki on ta kohal. Silmad pole ereda lambiga harjunud ja valgus pimestab pikka kasvu mehe.

Järsku kostub heli, mis muudab maailma. Üks lihtne häälitsus. Hüüd, mille lasevad kuuldavale üle Sultani pea lendavad kajakad. Tuul sahistab muruga. Päike soendab pääsenud vägilase nahka. Väljas! Ta on väljas! Sultan laseb silmadel valgusega harjuda, sirutab end, ja laseb tuulel rahuloleva ilmega enda nahka paitada.

Tema ümber avaneb hingematvalt kaunis vaade uduga kaetud sillerdavast hiidjärvest, selle kaldal uhkelt kõrguvatest mägedest ning sinise taeva taustal ujuvatest roosakatest pilvedest. Atšakrini saare alumistel nukkidel õõtsuvad tuule käes rohelised puuladvad ning lained potsatavad mühisedes vastu kaljust pinda. Sultan pöörab pilgu ja vaatab enda selja taga kõrguvat Atšakrini vanglat.

Nüüd, peale Mužarimi hävitamist, paistab see ootamatult kauni paigana. Mõned minutid veedab Sultan hukkunud kaaslasi mõtteis leinates ja jätab nendega vaikuses hüvasti. Seejärel laseb ta silmal nautida eredas valguses säravat vaadet ning mõistab, et on lõpuks pärale jõudnud. Vabadus on tema!

Sultan hakkab ettevaaltikult mööda kaljunukke allapoole ronima, võttes suuna sadamakail õõtsuvatele paatidele. Vaatan talle järgi, kui ta kurnatuna lõpuks paati istub, aerud välja võtab ja vaikselt silmapiiri suunas seilab. Ta pääses. Mul on tema üle hea meel.

Mina jään oma looga igavesti neid seinu kummitama. Kes teab, ehk tulevad Lucinda ja Sultan ükspäev tagasi ja näen neid veelkord, isegi kui nende surelikud silmad minu kohalolekut ei taju. Kuidagi teaksid nad ikka, et olen nende kõrval. Olen selles kindel.

See on minu hüvastijätt ja selle loo lõpp. Mul on kahju, et ei tea pajatada, mis Sultanist ja Lucindast edasi sai, aga Atšakrini serv on minu maailma piiriks.

Kui Sa sattud kunagi neid aukartustäratavaid varemeid uudistama, siis seisata hetkeks ja terita kõrvu. Kuula hoolikalt! Kas see on tuul, mis vaikselt sahistab? Või hoopis sosinad vaimult, kel on lugu jutustada..